A6:Mis on saanud osooniaugust?

Mis on saanud meie planeedi osooniaugust?

Toimetaja: Marek-Lars Kruusen
1974. aastal avaldasid teadlased Mario Molina ja F. Sherry Rowland teadustöö, milles teoretiseeriti, et CFC-d võivad hävitada osooni Maa stratosfääris. Seni arvati, et CFC-d on kahjutud, kuid Molina ja Rowland arvasid, et selline eeldus on siiski vale. Nende leidu ründas tööstus, kes kinnitas, et nende tooted on ohutud. Teadlaste seas vaidlustati nende uurimistöö. Prognoosid näitasid, et osoonikihi kahanemine on väike – vahemikus 2-4% – ja paljud arvasid, et see toimub sajandite pikkusel ajavahemikul.
Klorofluorosüsivesinike kasutamine jätkus ja 1970-ndateks olid need kõikjal maailmas levinud, neid kasutati jahutusvedelikuna külmikutes ja kliimaseadmetes, aerosoolipihustites ja tööstuslike puhastusvahenditena.
Vaid kümmekond aastat hiljem, 1985. aastal, kinnitas Briti Antarktika-uuring osoonikihis augu ja pakkus välja seose klorofluorosüsivesinikega – märkides õigeks Molina ja Rowlandi teadustöö, kellele lõpuks anti 1995. aasta Nobeli keemiaauhind. Veelgi hullem oli see, et kahanemine toimus palju kiiremini, kui oli oodatud. „See oli tõesti üsna šokeeriv,” ütleb nüüd Briti Antarktika-uuringu emeriitprofessor Shanklin.
Tänapäeval on osooniauk ikka veel eksisteerimas, moodustades iga aasta kevadel Antarktika kohal. See sulgub uuesti suve jooksul, kui sisse imbub madalamatelt laiuskraadidelt pärit stratosfääriõhk, lappides seda kokku kuni järgmise kevadeni, kui tsükkel uuesti algab. Kuid on tõendeid, et see hakkab kaduma – ja paraneb enam-vähem nii, nagu oodati. Teaduslike hinnangute põhjal peaks osoonikiht jõudma tagasi 1980. aastate eelsele tasemele umbes selle sajandi keskpaiga paiku. Paranemine on aeglane osoonikihti kahandavate molekulide pika eluea tõttu. Näiteks mõned püsivad atmosfääris 50-150 aastat enne lagunemist.
Vaatamata Montreali protokolli üldisele edule on olnud mitmeid tagasilööke. Näiteks 2018. aastal leiti, et alates 2010. aastast keelatud CFC-11 kontsentratsioon ei lange nii kiiresti, kui oodati, viidates sellele, et deklareerimata heide on kuskilt peale tulemas. Keskkonnauuringute Agentuur jälgis heitekoguseid Hiina tehastes, mis valmistasid seda kasutamiseks isolatsioonivahu tootmisel. Kui Hiina valitsus oli teadlikuks saanud, pani tehased kiiresti kinni ja teadlased ütlevad, et oleme nüüd jälle õigel teel.
Shanklini rõhutab keskkonnamuutujate ( CFC-de, temperatuuri või bioloogilise mitmekesisuse näitajate ) pikaajalise seire üliolulist tähtsust. „Kui me neid ei jälgi, siis me ei tea, kas oleme hädas või mitte, ja kui sa ei tea, et oled hädas, siis sa ei saa ennetavalt tegutseda ja see on selle loo eluliselt tähtis osa.”
Ja tulevik ei ole ilma riskideta. Suured vulkaanipursked põhjustavad tavaliselt lühiajalisi osoonikadusid, samas kui põllumajanduses väetiserakendustest eralduv võimas kasvuhoonegaas “lämmastikoksiid” on samuti tugev osoonikihti kahandav aine. Kuid Montreali protokoll seda ei kontrolli ning kõigest hoolimata heitekogused kasvavad.
On ka tegevusi, mille mõjust me veel täielikult aru ei saa, kuid mis võivad kujutada endast riske, nagu raketiheitmised ja sulfaadi geotehnika – idee, et me saame peatada globaalse soojenemise halvemad mõjud, pumpades atmosfääri jahutamiseks aerosooli stratosfääri, põhjustades päikesevalguse peegeldumise nendelt aerosooliosakestelt.
„On tõesti oluline, et me võtaksime arvesse osooniaugu loost saadud õppetunde ja veenduksime, et oleme pidevalt kursis stratosfääris toimuvaga.” „Risk on see, et me tekitame osoonikihile mingi ettenägematu kahju, kui selliseid hinnanguid ette ei tehta.”
On kalduvus võrrelda osooniauku kliimamuutusega, kuid kuigi Montreali protokoll näitab, et suudame lahendada suuri keskkonnaprobleeme, läheb võrdlus ainult nii kaugele. CFC-d olid mõne toote asendatav komponent. Kliimamuutuse ulatus muudab selle käsitlemise oluliselt keerulisemaks; fossiilkütused on läbivad kogu meie elustiili vältel, neid ei saa peaaegu niisama lihtsalt asendada ning enamik valitsusi ja tööstusharusid on siiani olnud vastu fossiilkütuste heitekoguste vähendamisele.
„Osooniaugu loomine näitas, kui kiiresti me suudame oma planeedikeskkonda halvemaks muuta ja seda õppetundi poliitikud tegelikult piisavalt tõsiselt ei võta.” „Kliimamuutused on ausalt öeldes suurem probleem. Aga see ei vabasta poliitikuid vastutusest vajalike otsuste langetamise eest.”
Märksõnad: planeet, Maa, atmosfäär, osooniauk, loodus, keskkond, freoon.

© 2021 UNIVISIOON Käesolev veebileht on Maailmataju ametlik uudiste veebisait.